Kõrgelt platvormilt alla vaatav laps ei vaja tavaliselt hüüet „Ole julge!”. Ta vajab aega, selget plaani ja teadmist, et ta ei pea tegema midagi enne, kui on valmis. Kui mõtled, kuidas ületada lapse kõrgusekartus, alusta sellest: hirm ei ole läbikukkumine ega tujutsemine. See on keha loomulik reaktsioon tundmatule või ebakindlale olukorrale.
Kõrgusekartus võib avalduda väga erinevalt. Mõni laps ei taha redelist kõrgemale ronida, teine peatub seiklusraja esimesel platvormil ning kolmas naudib võrguatraktsiooni, kuid ei soovi veel zip-line’ile minna. Kõik need reaktsioonid on lubatud. Eesmärk ei ole teha lapsest üleöö kartmatut adrenaliinikütti, vaid anda talle kogemus, et ta saab oma hirmuga toime tulla.
Miks laps kõrgust kardab?
Kõrgusekartus ei tähenda alati, et lapsel on halb tasakaal või et ta oleks vähem julge kui teised. Sageli on põhjus selles, et kõrgus muudab kauguse, liikumise ja kontrollitunde lapse jaoks korraga suureks. Maa tundub kaugel, konstruktsioon võib õrnalt kõikuda ja all olevad inimesed paistavad väikesed. Keha ütleb: „Peatu, kontrolli olukorda.”
Mõne lapse kartus on tugevam pärast ehmatavat kogemust – näiteks libastumist, ootamatut kõikumist või liiga kärarikast atraktsiooni. Teist mõjutab see, kui kõrval olev keegi juba kardab või kui suuremad lapsed räägivad liiga julgelt sellest, kui hirmus mingi hüpe oli. Vahel on laps lihtsalt ettevaatliku temperamendiga ning vajab uute olukordadega harjumiseks rohkem kordusi.
Vanema roll ei ole hirmu ära rääkida. Palju rohkem aitab see, kui tunnistad lapse tunnet: „Ma näen, et see kõrgus tundub praegu suur.” Selline lause ei kasvata hirmu, vaid annab lapsele tunde, et ta on hoitud ja teda ei naeruvääristata.
Kuidas ületada lapse kõrgusekartus väikeste sammudega
Kõige paremini toimib järkjärguline harjutamine. Kui laps kardab kõrget seiklusrada, ei pea esimene eesmärk olema raja läbimine. Esimene võit võib olla see, et ta paneb kiivri pähe, vaatab rada altpoolt, astub trepile või ronib ühe platvormi võrra kõrgemale.
Oluline on valida alguspunkt, mis on lapse jaoks piisavalt põnev, kuid mitte halvav. Madal seiklusrada, võrgumaailm, batuut või maapinna lähedal asuv tasakaaluelement võib anda kehale vajaliku kogemuse: ma liigun, hoian kinni, tasakaal kaob korraks ja tuleb tagasi – ning ma saan hakkama. Sealt edasi võib proovida veidi kõrgemat elementi.
Ära seadke eesmärki ainult tulemuse järgi. „Täna pead raja lõpuni tegema” tekitab surve, eriti kui laps juba kahtleb. Palju parem on kokku leppida konkreetne, väike proov: „Lähme esimese platvormini ja siis otsustad ise, kas tuled alla või liigud edasi.” Laps õpib, et tal on valik. Just kontrollitunne aitab hirmul taanduda.
Kui laps liigub edasi, märka pingutust, mitte üksnes lõpptulemust. Ütle näiteks: „Sa jäid seisma, hingasid ja proovisid uuesti” või „Sa ütlesid ausalt, et sul on kõhe, aga tegid ühe sammu veel.” Selline tagasiside kasvatab oskust, mida laps saab kasutada ka muudes keerulistes olukordades.
Luba lapsel peatuda
Kõige tavalisem eksimus on surumine. Vanem võib seda teha heast soovist, sest teab, et laps hiljem rõõmustab. Kuid liiga tugev sund võib kinnitada lapsele vastupidist: kõrgus on koht, kus minu „ei” ei loe ja kus ma jään oma hirmuga üksi.
Peatumine ei pea tähendama loobumist. Kui laps tahab alla tulla, tulgegi alla rahulikult. Seejärel võite koos rääkida, mis oli kõige raskem – kas kõrgus, kõikumine, allavaatamine, teiste pilgud või teadmatus, mis järgmisena juhtub. Järgmisel korral saab harjutust muuta täpsemaks.
Vahel on parim otsus jätta kõrge atraktsioon just selleks päevaks. Laps võib samal ajal leida palju rõõmu tegevusest, mis tundub talle jõukohane. Seikluspargi külastus ei pea olema võistlus selle üle, kes jõuab kõige kõrgemale.
Valmista seiklus ette juba enne kohale jõudmist
Hirm kasvab sageli teadmatusest. Rääkige enne külastust lihtsate sõnadega, mis ees ootab: pannakse turvavarustus, instruktor selgitab reegleid, radadel on kindlad kinnitused ja vajadusel saab alati abi küsida. Ära anna lubadusi stiilis „Sa ei karda üldse”, sest laps võib hakata oma kartust varjama. Pigem ütle: „Võib-olla on alguses kõhe, aga me võtame rahulikult.”
Ka praktilised detailid loevad. Lapsel on lihtsam keskenduda, kui jalas on kinnised ja mugavad jalanõud, riided lubavad vabalt liikuda ning enne on söödud ja joodud. Väsimus, palavus ja tühi kõht võivad muuta väikese ebamugavuse suureks hirmuks.
Kohale jõudes laske lapsel kõigepealt ümbrusega kohaneda. Vaadake, kuidas teised rajal liiguvad, kuulake juhendamist ja tutvuge turvavarustusega. Mõne lapse jaoks on eriti rahustav näha, kuidas täiskasvanu või sõber teeb esimese lihtsama elemendi enne teda läbi.
Õpeta kehale rahunemise nippi
Hirm ei ela ainult mõtetes. Käed võivad higistada, kõht muutuda rahutuks ja jalad tunduda nõrgad. Sellepärast ei piisa alati lausest „Ära karda”. Laps vajab lihtsat tegevust, mida teha just siis, kui keha läheb pingesse.
Proovige koos aeglast hingamist: hingake nina kaudu sisse ja puhuge suu kaudu välja nagu jahutaksite kuuma kakaod. Võite leppida kokku ka „kolme punkti” reegli – enne järgmist sammu vaatab laps, kuhu läheb jalg, hoiab käega kindlalt kinni ja hingab ühe korra aeglaselt välja. See muudab suure hirmutava ülesande väikesteks juhitavateks liigutusteks.
Kui laps vaatab alla ja tardub, pole vaja teda kiiresti tagant utsitada. Suuna tähelepanu järgmisele konkreetsele kohale: „Vaata nüüd seda punast astet enda ees.” Kõrguse asemel tekib fookus ühele sammule. Seiklusrajad õpetavadki sageli kõige paremini, et edasi ei pea nägema kogu teekonda – piisab järgmise turvalise liigutuse leidmisest.
Mida vanem võiks öelda ja mida vältida?
Sõnad jäävad lapsele meelde. „Sa oled ju juba suur” võib tunduda süütu, kuid lapse kõrvus kõlada etteheitena. Sama lugu on võrdlemisega: „Vaata, su õde teeb ära” või „Teised sinuvanused ei karda.” Hirm ei kao võrdlusest, küll aga võib laps hakata häbi tundma.
Toetavamad on rahulikud ja konkreetsed laused: „Ma olen siin.” „Sa ei pea kiirustama.” „Võime proovida koos.” „Kui tahad, teeme pausi.” „Sa otsustad, kas järgmine samm on täna või mõnel teisel korral.” Need laused ei võta lapselt võimalust proovida, vaid annavad talle turvalise raami.
Vanem võiks ka oma näitega ettevaatlik olla. Kui sul endal on kõrgusega ebamugav, ei pea teesklema täielikku kartmatust. Võid öelda: „Mul on ka veidi elevus sees, seega teen rahulikult.” Nii näeb laps, et julgus ei tähenda hirmu puudumist. Julgus tähendab tegutsemist oma tempos, arvestades turvalisuse ja enesetundega.
Millal tasub abi juurde küsida?
Tavapärane ettevaatlikkus kõrgustes on osa arengust. Kui aga hirm segab last ka igapäevaelus – ta väldib treppe, rõdusid, mänguväljakuid või muutub juba kõrgusest rääkides väga ärevaks – tasub nõu pidada perearsti, koolipsühholoogi või vaimse tervise spetsialistiga. Eriti siis, kui kartus tekkis pärast õnnetust või on aja jooksul tugevnenud.
Seikluspargis aitab alati ka juhendaja. Turvavarustuse kasutamine, raja reeglid ja sobiva raskusastme valimine ei ole asjad, mida laps või vanem peaks omapäi ära arvama. Küsimine on tark tegu, mitte julguse puudumine.
Türi Elamuspargis on eri tasemega tegevused just selleks, et pere noorim ei peaks alustama sealt, kus vanem õde-vend või isa oma adrenaliinilaksu otsib. Mõni laps kogub enesekindlust võrgus hüpates, teine madalrajal ronides ning kolmas jõuab kõrgemale alles järgmisel külastusel. Kõik need teed on õiged.
Jäta lapsele pärast proovimist aega oma saavutust märgata. Mõnikord ütleb ta kohe, et tahab veel. Mõnikord alles autos, et tegelikult oli päris äge. Kui laps teab, et teda ei sunnita ega hinnata hirmu pärast, võib järgmine väike samm tulla palju kiiremini, kui oskad oodata.