Laps seisab redeli ees, vaatab üles ja ütleb: „Ma ei taha.” Mõni minut tagasi jooksis ta veel elevusega atraktsiooni poole. Küsimus, kuidas julgustada last kõrgusteks, tekibki sageli just selles hetkes – siis, kui vanem tahaks aidata, kuid ei soovi last tagant sundida. Kõrgusekartus ei tähenda, et laps oleks arg. Enamasti tähendab see, et tema keha annab märku: see olukord on uus, suur ja vajab aega.
Kõige parem julgus ei sünni käsust „Ära karda”, vaid kogemusest, et laps saab proovida omas tempos, turvalises keskkonnas ja toetava täiskasvanu kõrval. Mõnel lapsel piisab ühest väikesest sammust. Teine vajab mitut külastust või lihtsalt võimalust mõnda aega kõrvalt vaadata. Mõlemad viisid on täiesti õiged.
Kuidas julgustada last kõrgusteks ilma survestamata
Lapse toetamine algab sellest, et võtad tema tundeid päriselt kuulda. Kui laps ütleb, et tal on hirm, ei ole sellest kasu, kui vastata „Seal pole ju midagi karta”. Lapse jaoks on midagi karta küll – kasvõi teadmatus, kas jalad peavad, kas rakmed on mugavad või mis tunne on kõrgelt alla vaadata.
Parem on öelda: „Ma näen, et see tundub praegu kõrge” või „Sa ei pea kohe lõpuni minema, vaatame kõigepealt koos.” Selline vastus ei kasvata hirmu suuremaks. Vastupidi, laps õpib, et hirmu võib märgata ja sellega saab midagi ette võtta.
Julgustamine ei tähenda veenmist iga hinna eest. See tähendab, et laps saab valida järgmise jõukohase sammu. See võib olla kiivri pähe proovimine, turvarakmete kinnitamise jälgimine, esimese platvormini ronimine või lihtsalt raja alguses seismine. Kui laps otsustab pärast seda peatuda, on tal ikkagi õnnestunud proovida.
Alustage kõrguse asemel tuttavusest
Kui laps pole seiklusrajal varem käinud, ei pea esimene eesmärk olema kõrgele jõudmine. Esmalt võiks ta harjuda keskkonnaga: vaadata, kuidas teised ronivad, kuulata juhendaja selgitusi ja katsetada madalamat tegevust. Maapinnal olevad takistused, batuut või võrguala aitavad kehal liikuda ning loovad hea tunde enne järgmist väljakutset.
Laps, kes saab enne joosta, hüpata ja ronida madalamal, läheb kõrgemale sageli palju rahulikumalt. Ta on juba kogenud, et tasakaalu kaotamine ei ole katastroof, et käed-jalad leiavad toe ning et täiskasvanud on lähedal. See teadmine on tugevam kui ükskõik kui hoogne julgustuskõne.
Kodune ettevalmistus võib samuti aidata. Vaadake koos pilte või rääkige, milline rada ees ootab. Ärge lubage, et „see pole üldse hirmus”, sest laps võib kogeda vastupidist. Pigem selgitage ausalt: „Alguses võib kõhus veidi kõditada, aga sa saad teha ühe sammu korraga.”
Turvatunne tuleb selgetest kokkulepetest
Kõrgustes liikumine muutub lapse jaoks lihtsamaks, kui ta saab aru, kuidas turvalisus toimib. Kuulake juhendit koos ja laske lapsel küsida ka selliseid küsimusi, mis täiskasvanule tunduvad iseenesestmõistetavad. Mis hoiab mind kinni? Kes aitab, kui ma enam edasi ei taha? Kas ma võin peatuda? Kas ma võin tagasi tulla?
Kui laps teab vastuseid, ei pea ta neid oma peas välja mõtlema. Seiklusrajal on turvavarustus ja juhendamine osa elamusest, mitte kõrvaline detail. Vanema roll on näidata, et reegleid järgitakse rahulikult ja täpselt. Kiivrit pannakse pähe, rakmed kontrollitakse üle ning juhendaja juhiseid kuulatakse lõpuni.
Oluline on ka endal piire hoida. Ära luba lapsele midagi, mida sa ei saa otsustada, näiteks et ta pääseb kohe kõige kõrgemale rajale või proovib kindlasti mõnd hüpet. Rajal võivad kehtida pikkuse-, vanuse- või oskusnõuded ning need on olemas põhjusega. Kui lapsele sobib täna madalam rada, ei ole see „ainult” madalam rada – see on tema enda seiklus.
Anna lapsele valikuid, mitte liiga suurt otsust
„Kas sa tahad ronida või mitte?” võib kartvale lapsele olla liiga suur küsimus. Valik „Kas alustame sellest madalast rajast või vaatame veel viis minutit teisi?” on palju lihtsam. Sama hästi toimib: „Kas tahad, et ma lähen ees või tulen sinu järel?”
Väikesed valikud annavad lapsele kontrollitunde. Kõrgusekartuse juures on kontrollitunne eriti tähtis, sest lapse vaatepunktist võib kõik tunduda korraga suur: redel, platvorm, teised inimesed ja uus varustus. Kui ta saab otsustada tempo või järjekorra üle, väheneb pingetunne.
Ära kauple julgusega. Lubadus stiilis „Kui sa üles lähed, saad jäätist” võib töötada ühe korra, kuid õpetab lapsele, et oma hirmuga tuleb toime tulla kellegi teise tasu pärast. Palju väärtuslikum on märgata päris pingutust: „Sa ütlesid, et kardad, aga panid siiski esimese jala redelile. See oli julge.”
Vanema rahu kandub lapsele üle
Lapsed loevad täiskasvanu näost ja häälest rohkem, kui me arvame. Kui vanem ise vaatab üles ning ütleb pingelise häälega „Oi, see on päris kõrge”, saab laps kinnitust, et olukord on ohtlik. Kui vanem samal ajal surub hirmu maha ja käsib lapsel edasi minna, võib laps tunda end üksinda.
Hea kesktee on rahulik ausus. Võid öelda: „Jah, see on kõrge. Sellepärast kasutamegi turvavarustust ja liigume rahulikult.” Ära kiirusta last taga, isegi kui järjekord ootab või ülejäänud pere tahab järgmisele atraktsioonile minna. Mõnikord on viis minutit pausi just see, mis aitab lapsel uuesti proovida.
Kui laps tahab, mine temaga samale rajale või püsi nähtaval kohal. Kuid ära tee tema eest kõiki otsuseid ega juhenda iga käe- ja jalaliigutust. Liiga palju juhiseid võib muuta lapse veel ebakindlamaks. Üks rahulik lause korraga on piisav: „Vaata järgmist astet”, „Võta aega” või „Sa oled turvaliselt kinnitatud.”
Kui laps jõuab platvormile, ära küsi kohe, kas ta läheb edasi. Anna talle hetk hingata ja ringi vaadata. Mõni laps vajab just seda pausi, et avastada: „Ma sain hakkama.” Sealt võib tulla soov edasi liikuda täiesti omal algatusel.
Kõik lapsed ei vaja sama väljakutset
Vanus, iseloom, varasemad kogemused ja isegi päeva väsimus mõjutavad palju. Julge ja aktiivne laps võib kõrgust peljata, samal ajal kui vaiksem laps liigub rajal väga kindlalt. Võrdlemine õe, venna või sõbraga ei aita. Laused nagu „Vaata, väiksemadki saavad hakkama” tekitavad pigem häbi kui julgust.
Mõni laps tahab esimesel korral ainult vaadata. Teine soovib kohe proovida zip-line’i või kõrgemat seiklusraja osa. Kolmas naudib kõige rohkem võrgumaailma, kus saab liikuda vabamalt ja maapind tundub lähemal. Hästi valitud tegevus ei ole lapse jaoks liiga lihtne ega liiga hirmus – see pakub parasjagu põnevust.
Türi Elamuspargis saab pere seda tempot hästi valida, sest samas metsapargis on nii mängulisemaid alasid kui ka rohkem adrenaliini pakkuvaid väljakutseid. Kui laps pole veel valmis kõrgseiklusrajaks, ei tähenda see, et päev jääks poolikuks. Liikumist, naeru ja ühiseid võite jagub ka madalamatel atraktsioonidel.
Millal tasub proovimine pooleli jätta?
Väike närv enne ronimist on tavaline. Kui laps nutab lohutamatult, tardub, ei suuda juhiseid kuulata või palub korduvalt ära minna, tasub peatuda. Sellisel hetkel ei õpeta edasi surumine julgust, vaid võib jätta kõrgustega seoses ebameeldiva mälestuse.
Peatumine ei ole läbikukkumine. Ütle näiteks: „Täna oli hea, et sa tulid vaatama ja proovisid. Järgmine kord otsustad ise, kas tahad ühe sammu rohkem teha.” Nii jääb uks avatuks. Laps ei pea kartma, et järgmisel korral sunnitakse teda samasse kohta tagasi.
Kui hirm on väga tugev ka igapäevastes olukordades – trepil, rõdul või mänguväljakul – ja takistab lapse tavapärast elu, tasub seda rahulikult arutada perearsti või lastega töötava spetsialistiga. Seikluspark ei pea olema koht, kus hirmu „ära ravida”. See saab olla koht, kus laps kogeb turvaliselt oma võimekust.
Julgus ei näe alati välja nagu kõrgeimale platvormile jõudmine. Vahel on julgus see, et laps paneb rakmed ette, vaatab üles, proovib ühe astme ja ütleb lõpuks ise: „Järgmine kord lähen veel.” Just sellest lausest algavadki paljud suured seiklused.